Massuuriku päevaraamat

Täna on aasta viimane päev ja pühad on olnud üks paras toidu hävitamine. Pidin rasedustesti tegema, sest ma ei suutnud uskuda, et selline kõht on lihtsalt ette söödud. Selgus karm tõsiasi - ma olengi paks! Lootsin küll salamisi, et on veel mingi kolmas võimalus, aga ei. Tegelikult mul on lollikindel viis kuidas kindlaks teha, kas ma olen juurde võtnud. Katsun tisse. Kui on, mida katsuda, siis tuleb magusaga lõpparve teha. Polegi ammu oma kokakunstišedöövreid jaganud. Näiteks jõulupiparkoogid minu moodi:  1) rulli tainas suvalt laiaks ja küpseta 2) ahjust tulles pigista glasuur peale ja otse suhu Soovitan soojalt, ülihästi maitsesid!  #eluhäkk Proovisin südameid ka teha, aga see võttis meeletu aja ja liiga palju ruumi ahjupannil. Ka nii võib, nagu üks mul siin pidevalt kuulutab Mehele sellise moega ilmselt ei saa, aga see polnud ka jutu point. Lihtsalt teadmiseks, et "seal on ka teistsuguseid". Enda kaitseks võin öelda, et nälga minuga ei jää ja minuga võib alati luurele minna

Oleks mul ka nii palju tahtejõudu - kuulen inimesi ütlemas. Mulle tundub, et tahtejõud pole midagi sellist, mis mõnel inimesel ON ja teisel POLE. See on nagu motivatsiooniga - tuleb ja läheb. Vahel oled rohkem motiveeritud, vahel vähem ja teinekord ei viitsi kohe üldse mitte. Motivatsioon ja tahtejõud on musklid, mida tuleb lihtsalt treenida. Tahtsin joosta, pressisin ennast jooksjate gruppi. Tahtsin võidelda, pressisin ennast võitlejate sekka. Ühtegi tuttavat polnud ees - oli TAHE  Kõige esimesena võiks endalt küsida, mida ma tahan, nagu päriselt TAHAN-TAHAN? Ma ei tea, kas mul on keskmisest suurem tahtejõud, pigem arvan, et mitte. Aga ma analüüsin ja vaatlen oma käitumist ja mõtteid (if that make sense). Seepärast ma tean, et olen võistlushimuline ja häkin ennast.  Sest ma usun, et inimene on loom ja teda saab dresseerida. Iseennast on ka võimalik dresseerida nagu Pavlovi koera. Jälgin kõrvalt, püüan mõista, mis on minu stiimulid (lülitid),  põhjus-tagajärg seoseid, kuidas mina ise s

...oli vaja vett sogaseks ajada, sest elus peab asju olema. Nii algaski minu oktoober eriti hullult. Laisa inimesena kipun endale võtma kohustusi ja tegema plaane nii, et ma jumala pärast 8 tundi magada ei saaks ja 24/7 oleks täis bukitud.  Ma seda väljamaa keelt hästi ei mõista, nii et siis, kuidas need kella viiesed seda tõlgivad? Vahel mõtlen, mis mul viga on. Esmalt planeerisin oma elu raskeks teha joostes. Otsustasin proovida, kas suudan oktoobris 30- ne päevaga koguda 300 jooksukilomeetrit. Miks 300? Niisama, lambist. Tundus piisavalt suur number, mis paneb pingutama. See motiveeris mind välja minema ka peale 12h tööpäeva, õhtul kell kümme, vihmaga, peale mma trenni ning kuu lõpus isegi hommikul ja õhtul. Vahel tuli kokku kolm trenni päevas. Tunne oli hea ja järjest kergemaks läks, vist kaalukaotusest tingituna. Selle suure jooksmisega raputasin 2kg maha. Pimedas oli päris hirmus joosta, eriti kui omaenda vari ka triibud püksi ehmatab. Samas nägin ilu, mida diivanil lösutades pol

Septembri algusesse oli mul plaanitud puhkusreis, aga kuna vahepeal plahvatas zombi apokalüpsis, siis see jäi ära (kas ma olen ainus, kellele õmmeldud näomaskid meenutavad kubemekaitset?). Kui sul on ebaõnne positiivne olla, siis pead kõiki endaga lähikontaktis olnud inimesi sellest teavitama. Kõlab nagu suguhaiguste kontroll - saad tripperi, nüüd otsi kõik oma partnerid üles ja saada neile see raske sõnum. Hoia-äpist võiks siin päris palju kasu olla.  Zombi apokalüpsis on tekitanud muudki segadust. Ma tahaks vinguda tööks vajalike tarvikute ja materjalide hinnatõusu üle. Ma mõistan turu nõudlus-pakkumise dünaamikat ja see on okei. Selge, et nõudluse suurenedes hinnad tõusevad. Küllap mingil hetkel loksub ka hind paika, kuna seal, kus on nõudlust, tuleb ka pakkujaid juurde. Aga mulle EI MEELDI kvaliteedidefitsiit. Müügis olevad kummikindad on sita kvaliteediga. Kui varem sain normaalsed kindad (100tk) 8.90, siis nüüd ostan 18.90 vms. Igatahes ma ootan kuni turg selle asja paika loksuta

Essana tahaks ära parandada eelmise  postituse pildiallkirja. Õige on: Rahakratt kuulsusega finantsvabanduse seminaril... Võlad klaaritud, nüüd võib septembrijuttude kallale minna. Esiteks võlad on klaaritud, st ka korteri ostuks võetud sõbralaenuintress on makstud. Minusuguse koonri jaoks polnud see üldse kerge, aga lubadus on täitmiseks. Sinu nimi ja sõbrad/kontaktid on ainus tõeline varandus ja kapital. Kui sul on need olemas, võid igal eluhetkel alustada uuesti nullist. Isegi, kui sul pole mitte midagi, siis sul on sinu Sõna, Nimi ja Network. September on minu jaoks paljutähenduslik. 27 aastat tagasi septembris, seisin varahommikul maal koduväravas ja ootasin öösärgiväel kiirabi. Ema andis kiired juhtnöörid juhuks, kui kõht väga valutama hakkab... Mäletan siiani, kuidas süda puperdas sees. Hirmu, sellepärast, et olen emale suureks pettumuseks ega saanud sõnagi suust. Kuidas ma talle seda ütlen? Ema luges köögis laua taga raamatut, kõndisin mitu korda köögi ja oma toa vahet. Lõpuks

Uuesti selle päeviku pidamisega alustades deklareerisin, et taotlen finantsvabadust. Tänaseks on vabaduse mõiste minu jaoks palju avaram. Tõeline vabadus on tegelikult minu peas ja see, mis number pangakontol laiutab, ei oma sisulist tähtsust. Selge, et punases autos on parem nutta, kui sini-valges, aga see sõltub juba elustiilist. Laias laastus on tähtis ikkagi elust rõõmu tunda ja tegeleda sellega, mis meeldib, olla koos lähedastega ja suhelda inimestega, kes toovad sinu ellu värvi. Sellepärast sai ostetud stand-up komöödiale piletid ja mulle omaselt ei saanud ka seekord ilma seiklusteta. Sättisime ennast tütrega valmis teatrisse minekuks. Meil olid piletid  Comedy Estonia  Sander Õiguse tuurile "Hinge turule viies". Kohale jõudes selgus, et jõudsime liiga vara... nii kuu aega varem. Etendus toimub 27.09 Mul on siiralt hea meel, et ei ole võimalik osta pileteid juba toimunud üritustele, sest see on raudselt asi, mida mina teeks!  Nüüd, kus on juba piisav

Selliseid kollaaže võiks laksida päris mitu tükki, valik oli päris keeruline #looomakollaaž Parimad seiklused algavad sõnadega - ma polnud seda varem mitte kunagi teinud. Kuigi korona-time õpetas veidi tempot maha võtma, siis suvel põletan ikka aega põletavate sündmuste kastis ja suvekuud mööduvad nagu reede-laupäev-pühapäev. Seni, kui minus mingeid varjatud andeid pole avaldunud, millega saaks võib olla vähema vaevaga, panen kõvasti töötunde eesmärkide saavutamisse. Mida aeg edasi, seda enam tundub, et ka elu möödub nagu R-L-P. Sünnipäeva lähenedes tunnen viimasel ajal ängi, sünnipäevaängi. Kas see on nüüd kõik?! Õnneks on välja mõeldud elukestev õpe, palju erinevaid väljakutseid ja siis on veel olemas Aju ja Fantaasia - siit kannatab juba päris korraliku kokteili kokku segada. Kokteili teeb eriti lahedaks see, et möödaminnes võidakse sulle klaasi visata nii mõnigi kirss, käbi, tomat või sidrun.  Nüüd, kui kogemust juba natuke on, julgen öelda, et elus on asju ja laste

Kuna ma olen ettevõtte ainus töötaja, siis 90% ajast teen lihtsalt tööd ehk tegelen klientidega. Pika plaani ja turundamise jaoks, mida on vaja nö targalt töötamiseks, ei jagunud aega. Viirus andis mulle selle võimaluse, siis otsustasingi, et kui tahan midagi muuta, pean tegema midagi sellist, mida varem pole teinud. Olen osalenud erinevatel tasuta kursustel ja nähes Persoonibrändingu veebikursuse reklaami, otsustasin seekord teha rahalise investeeringu. Mul on selle otsuse üle väga hea meel. Teadsin küll umbes, mida mul on vaja teha, aga selle kursuse praktilised ülesanded esitasid selliseid küsimusi, mida ma poleks ise osanud küsida. Avastasin iseennast hoopis teisest küljest, uurisin oma ettevõtet sügavuti ja tegelesin teenuste iseloomuga (kui nii võib öelda). See, et ma pidin välja kirjutama ilmselged asjad, mida ma juba teadsin, kuid ei teadvustanud erinevatel põhjustel – see andis mulle tohutu enesekindluse, et ma olen õiges kohas ja teen õiget asja. Suureks abiks o

Minult on päris tihti küsitud, kuidas ma üldse jõudsin massaaži- ja iluteenuste valdkonda. See polnud minu lapsepõlveunistus, et mis ma siis teen või kelleks saada tahan, kui suureks saan. Mina tahtsin hoopis politseinikuks saada. Olen pärit suhteliselt vaesest perest ja nähes kõrvalt oma ema ja tema elu ning hiljem ka minu enda elukäiku analüüsides, sai püha graaliks minu isiklik majanduslik sõltumatus. Sõltumatus oli minu jaoks kõikide küsimuste vastus. Olen alati unistanud päris oma kodust, kust mitte keegi ei saa mind välja ajada. Sõltumatus ja päris oma kodu on olnud minu unistused teismeeast alates, et ma ei pea muretsema homse pärast. Minu jaoks on kindlus- ja turvatunne väga olulised. Sõltumatus on minu jaoks iseseisvus, see pole midagi materiaalselt. See on eelkõige sõltumatus teistest inimestest. Tänaseks olen jõudnud arusaamisele, et sõltumatus ja iseseisvus on pigem seotud enesekindluse, kui materiaalsete väärtustega, kuigi need on omavahel seotud. Eesmärkide sa

Loeme  koroona korraliseks puhkuseks. Esialgu tundub, et kõige hullemad stsenaariumid jäid vähemalt praeguse seisuga teostumata. Nii palju, kui mu ajukurrud lubasid, tegin väikesed arvutused esimeste kuude kohta, so jaanuar-mai, vaatasin aasta alguses pandud eesmärke ja võrdlesin eelmise aasta käivet samal ajavahemikul.  Ma arvan, et võin sellega praegu rahule jääda: võrreldes eelmise aastaga on kasv ca 12,5%. Möödunud aastal, kuni mai kuuni, jagasin ruume teise inimesega (so kummalgi kolm tööpäeva). Plaan oli kasvatada käivet 10%. Vaatame, mis suvi ja ülejäänud aasta teeb. Mõned siin ennustavad, et sügiseks tuleb see õige majanduslangus kohale. Võib olla olekski paslik ära tuua, mis plaanid mul üldse aastaks 2020 on. Väikese sõnalise tutvustuse olen teinud oma veebruarikuises postituses  Eluhakid, nipid ja mille eest tänulik olla Tegelikult see on mul päris esimene kord sellist konkreetsemat plaani teha. Seni olen lasknud mingitel asjadel lihtsalt kuklas tiksuda. Kodu ja

Mai kuu on minu lemmik, siis kui toomingad õitsevad ja ööbikud laulavad. Lapsepõlvesõber küsis peale 20 aastat kohtumist: "Mäletad, kuidas sa koguaeg toominga otsas istusid?". Ei mäletanud, tore et meenutas.  Mai kuus juhtub alati asju. Mai kuu viimasel nädalal käisin enne üürikoju kolimist päevasel ajal ja peale tööd seal istumas. Üksi vaikuses, istusin diivanil ja kujutlesin kuidas ma seal elan. Ma sain hingata. Iga päevaga kasvas minu sees rõõmus ootusärevus. Mul oli tekkimas TULEVIK. Hirmus ja tundmatu, aga teadsin kindlalt, et see on minu kätes, minu kontrolli all, päris minu oma. Esimene aasta vaatasin, kas saan hakkama, siis tuli eufooria, sest ma olen täiega badass ja siis sai kütus otsa. Viis kuud olin augus, või koopas nagu ma tavatsen öelda, aga ka sellest august ronisin välja...  Mul on perioode, kus käin ainult tööl, teen trenni ega suhtle kellegagi. Olen antisotsiaalne, koopas. Mitte, et mu seltsielu muul ajal aktiivne oleks, aga koopas olles ei suhtle