Massuuriku päevaraamat

Tea, kas see tuleb vanusest (täna veel 47) või millestki muust, aga ma tunnen enda sees suurt segadust. Miski pole enam endine, igatsen vana mina - entusiastlikku ja produktiivset. Nagu särts oleks kadunud. Sihitu olemine. Ma isegi ei tea, kas olen enda vastu liiga karm või liiga leebe.  Iseenesest on kõik hästi. Mulle endiselt meeldib mu töö ja tööd on palju, korteri sain kätte (ja üürile antud), iga nädal lisan jupikaupa investeeringuteks raha ja säästan. Kodulehe sain ka valmis ja tegutsen selles suunas edasi. Aga kõik toimub automaatselt ja seletamatult kurb on olla. Ja väsinud. Hommikul ärgates tahan juba, et oleks õhtu ja saaks tagasi magama minna. Lisaks olen viimasel ajal liiga tihti haige olnud: 2023 septembris ja detsembris ja nüüd märtsi viimased lausa 2 nädalat! Ja ma olen alati olnud uhke oma hea tervise üle... Läbipõlemine? Rääkisin sõpradega ja hakkasin googeldama. Paistab nagu läbipõlemise moodi olevat ja loomulikult ei tee menopaus seda kõike lihtsamaks. Meeletu väsimu

Mõtteid festivalilt: 👉 t ean küll, aga ei tee - teadmised on kasutud, kui neid praktikasse ei rakendata 👉 aeg ja tervis on kõige tähtsamad ressursid 👉 homme ei ole unistuste hoidmiseks hea koht 👉 pane oma bucket listile ajalised tähised - võimalik, et naudid matkamist või surfamist 40-neselt rohkem, kui 80- aastaselt 👉 sea endale ajalised ja numbrilised tähised 👉 kasvata oma lastest iseseisvad inimesed 👉 ela nii, et sul oleks kellegagi spaasse minna, võta välja emotsioonidividendid pere ja sõpradega ning ära unusta iseennast 👉 mida sa tahad, et inimesed sinust mäletaksid? NB! Kahetsen, et kohapeal märkmeid ei teinud Hommikujooga Toosikannul. Aitäh Margit, et Sa olid nõus minuga seda teekonda jagama  Investeerimisfestival - suvepäevad/puhkus/sünnipäeva- ja jõulukingitus, kõik ühes See oli minu esimene kord üritusel osaleda. Tahtsin minna juba ammu, aga teadagi - juuli on töökuu ja pilet on ka üsna krõbeda hinnaga. Aga seekord otsustasin seda endale lubada, lisaks katsun oma uusa

Kohutav - muudmoodi ei oskagi seda aastat iseloomustada. Katus sõitis... ja kuna katus nagunii juba sõitis, siis sõitsin kaasa. Palju asju sai tehtud ja ette võetud, palju asju jäi tegemata. Nagu alati. Nii kaua pole päevaraamatusse sattunud, et ma isegi enam ei mäletanud oma blogi nime! Kuidagi nagu ei tahtnud kirjutada, et äkki räägin liiga palju ja olen liiga avameelne, aga samas aega ka polnud. Et millest ma siis nüüd alustan. Rahast? Ei. Hoopis vaimsest tervisest. Ära leierdatud? Aga nii on. Kogu aasta läks põhimõtteliselt enese haletsemise ja ohvriks olemise nahka. Tundsin kohutavat ebaõiglust enda suhtes - miks mina?!?! Üleüldine motivatsioonipuudus üldse millegagi tegeleda. Et milles asi? Möödunud aastal hittis minu jaoks see hetk naise elus, kui algab menopaus - ca 10 aastat LIIGA VARA!!! Miks mina?! Arvasin, et mul on veel aega!!! Ema käest küsisin, kui kaua need kuumahood kestavad, siis tema ütles lihtsalt: "Harju ära!" Googeldades leidsin artikleid sümptomite ja s

Sotsiaalmeedias kerides sattusin kunagi ühele meemile: Kui keegi ripub juuksekarva otsas, siis mõtle, äkki Sina oledki see juuksekarv.  Selle mõtte idee oli nii võimas, et jäi kummitama ja ühe inimese ettevõtte kontekstis võiks seda tõlgedada vastavalt: kui sinu ettevõte ripub juuksekarva otsas, siis sina oledki see juuksekarv. Sina oled see, kes vastutab ettevõtte käekäigu eest algusest lõpuni. Koristajast direktorini kõik ühes isikus.  Kuidas mina saan massaaži ja iluteenuste pakkujana liikuda edasi? Kuidas saaks veel paremini? Kuidas äris, mida ei saa teha kontaktivabalt, aega kasutada võimalikult optimaalselt? Kuidas pakkuda klientidele rohkem väärtust ning endal oleks samal ajal aega puhata, õppida, kogeda uusi asju ja tegeleda hobidega. Või nagu Paul Jarvis ütles, et kogu ettevõtlus on valik, kuidas ma soovin väljaspool tööelu elada. Kas ma olen oma ettevõtte suurim takistus?  Takistus olen sel juhul, kui üritan kõik asjad ise ära teha ning samal ajal kasvatada sissetulekut. Juba

Silmapilgutusega on tervelt kolm kuud nagu elust pühitud! Viimane postitus on veebruari algusest ja ausõna ma pole vahepeal maganud. Ikka seesama SOS, lihtsalt päevad ja kuud on erinevad. Enese kaitseks võin öelda nii palju, et ma tõesti ei tundnud, et tahaks kirjutada. Ma tundsin sellest puudust, aga samas kõik oli kuidagi vale.  Sõda Ukrainas, koledad uudised... elu ja tuleviku planeerimine paistis mõttetu tegevusena ja lausa kohatu. Täna ka, niipea, kui võtan uudised lahti ja kaon sellesse jäneseurgu, tundub jälle maailma lõpp üsna lähedal olevat. Püüan olla uudistega mõõdukalt kursis, aga iga päev ei suuda. Iseenda vaimse tervise pärast. Siinkohal ongi sobiv olla tänulik oma kolleegide toetuse ja soojade sõnade eest, kes minu mental breikdauni pealt nägid (jah, ka mina olen lihast ja luust). Aga nüüd ainult head uudised Essana olgu öeldud, et Timmeri aastahoroskoop on nüüd minevik. Jap, La Tene aastahoroskoop  Lõvi dele on palju parem. Nagu ma ütlesin. Ainult head uudised - suur mu

Motivatsioon tegeleda oma elu juhtimisega hüppab kord üles, siis jälle alla. Näen seda selgelt oma kirjatükke lugedes. Praegu tundub olevat mõõnaperiood või vähemalt kipub selline tunne peale, et sellest ei piisa, mis ma teen.  Kui tahame saada majanduslikku rikkust, peame kulutama vähem, kui teenime Kulutan vähem, kui teenin, aga sõnad rikkus ja jõukus pole mulle omased. Ma ei seosta neid sõnu endaga. Veel. Minu sõnad on turvatunne, kindlus, meelerahu. Need on märksõnad, mis minuga kõnelevad ja turvatunde saavutamise nimel olen palju tööd teinud. Olen selle üle uhkegi olnud - töötan kasvõi p.rse lõhki ja teen nii pikki tööpäevi, kui vaja. See kõik on olnud vajalik.  Puhkuseplaane ei julge eriti pidada, kuigi pangas on loodud Reisifond, mille saldo on küll null, aga ehk see muutub kunagi. Praegu on nii, et kardan puhata ja miks, seda teemat ma isegi ei viitsi lahata. Las ta jääb. Suurem aur läheb hetkel vihmafondi ja reservi eest hoolitsemiseks. Üritasin aastaid tagasi käsitööga lisara