Tea, kas see tuleb vanusest (täna veel 47) või millestki muust, aga ma tunnen enda sees suurt segadust. Miski pole enam endine, igatsen vana mina - entusiastlikku ja produktiivset. Nagu särts oleks kadunud. Sihitu olemine. Ma isegi ei tea, kas olen enda vastu liiga karm või liiga leebe.
Iseenesest on kõik hästi. Mulle endiselt meeldib mu töö ja tööd on palju, korteri sain kätte (ja üürile antud), iga nädal lisan jupikaupa investeeringuteks raha ja säästan. Kodulehe sain ka valmis ja tegutsen selles suunas edasi.
Aga kõik toimub automaatselt ja seletamatult kurb on olla. Ja väsinud. Hommikul ärgates tahan juba, et oleks õhtu ja saaks tagasi magama minna. Lisaks olen viimasel ajal liiga tihti haige olnud: 2023 septembris ja detsembris ja nüüd märtsi viimased lausa 2 nädalat! Ja ma olen alati olnud uhke oma hea tervise üle...
Läbipõlemine?
Rääkisin sõpradega ja hakkasin googeldama. Paistab nagu läbipõlemise moodi olevat ja loomulikult ei tee menopaus seda kõike lihtsamaks. Meeletu väsimus halvasti magamisest, ülipikad tööpäevad, mis omakorda tähendab seda, et ma kodus ei viitsi enam kohe üldse midagi teha. Kodus lihtsalt istun zombina diivanil ja üritan mõnda podcasti kuulata või kerin netis ühte reelsi teise järel. Ma isegi pole kindel, et kõige selle juures üldse ärkvel olen.
Kogu vastutus rusub ja lõhub, sest kõik tundub olevat minu peal. Mul pole valikut ebaõnnestuda, isegi puhata ei julge. Saan aru, et peaks jala sirgu laskma, aga puhkemomenti saadab alati hirm ja süütunne.
Kõige rohkem kogu selle asja juures ajabki mind närvi see, et kipun teisi süüdistama: miks mina üksi, miks keegi ei aita jne. See pole minu moodi.
Lõpuks jõudsin arusaamiseni, et kõik saab paremaks minna AINULT siis, kui hakkan jälle trenni tegema. Panin novembris 2023 plaani paika, et 2 korda nädalas jõusaal ja jaanuarist lisaks veel 1 kord nädalas mma trenn. Kolm kuud kõik sujus, sain juba rutiini sisse..... ja siis jäin haigeks. No kuradi kuradi kurat küll, kas ei aja närvi?! See oli viimane piisk, nagu mida sa tahad, et ma teeks?!?!
Minu rohi läbipõlemise vastu
Praegu tundub, et kõige tähtsam on UNI. Püüan saada võimalikult kvaliteetset und ja teha asju, mis mulle meeldivad ja puhata. Unega on kõige suurem mure, sest kuumahood ja peale seda külmavärinad häirivad und juba varsti 3 aastat. Ime siis, kui katus sõitma ei lähe. Aken lahti, aken kinni, aken lahti, aken kinni....
Mida ma teen:
- võtsin lisateki, ma ei tea, kas see on juhus, aga selle raskus on kuidagi rahustav olnud
- puhkepäevadel võtan hommikuse äratuse maha
- tööpäeval panen pikemaid pause tööde vahele (vaatame, kuidas sellega läheb)
- üritan uuesti taastada treeningrutiini (peale haigust alustan tasapisi)
- õpin ütlema EI ja püüan rohkem valida ennast
- käin üritustel, kontserditel
- hoolitsen enda eest, so seerumid, maskid, massaažid - endaga tegelemine tekitab minus hea tunde
- püüan toetada immuunsüsteemi
See viimane tahab täpsustamist, mida ja kuidas täpsemalt. Info- ja toodete üleküllus teeb asja keerulisemaks. Proovin sellest ennast läbi närida ja teha oma valikud. Olen saanud kaks soovitust: must küüslauk ja sipelgapuu koor ehk Pau D´Arco.
Veel üks suur murekoht on minu jaoks toitumine. Lausa vajadus magusa järele ja vahet pole, kas kommid, šokolaad, saiakesed või koogid. Kõike ja suurtes kogustes. Ma tean, et see ei tee mulle head, aga ka siin toimetan autopiloodil - aju lülitab ennast välja ja lihasmäluga käsi sirutab järjest uue kommi või koogi järele.
 |
| Võib olla autopiloodil olla polegi nii paha? |
Kommentaarid
Postita kommentaar