Massuuriku päevaraamat

...mida naised mehelt ootavad? Et mees oleks majanduslikult kindlustatud, suudab tagada turvalise elu, omab maja ja autot? Kui niimoodi küsitakse, ega sellele ei oskagi kohe  paugust vastata. Paneb mõtlema, et mida siis. Olen aeglane mõtleja ja kirjutades saan rahulikult sõnu valida. Teiste eest rääkida ei saa ega oskagi, seega, mis mõtted minul sellega seoses peas keerlevad... Oleneb naisest, millisest keskkonnast ta tuleb, tema väärtushinnangutest ja need kindlasti ajas muutuvad (ma vähemalt loodan). Minul vähemalt on nii läinud. Igas nö kümnendis hindad inimestes erinevaid iseloomujooni, ka välimusel on oma osa. Vastavalt sellele, kuidas ise arened ja kasvad, muutuvad ka inimesed sinu ümber, kellega suhtled. Aga üldjoontes põhiväärtused on  jäänud samaks. Ma lihtsalt oskan neid nüüd paremini sõnastada. Turvatunne ja usaldus on kindlasti sellised asjad, mida mehelt ootan. Ja turvalisust ei taga majanduslik kindlustatus. Usaldus on näiteks selline õrn ja samas väga tugev t

September-oktoober on sellised kuud, kus välja kipub minema rohkem, kui sisse tuleb. Lapsel kooli algus, huviringide õppetasud, lisaks veel iseenda treeningute kuutasud, sooduspakkumised... Ütleme nii, et ega vähe ei ole.  Isiklikud väljaminekud olid sügiskuudel suuremad, see on igal aastal nii ja oli ette teada. Veidi tuska teeb see, et ka tööl tekkis vajadus teha ootamatult investeeringuid (kulutusi), mida ei olnud planeeritud. Nimetan neid investeeringuteks, kuna see loob parema enesetunde ja sisuliselt on töövahendid ning müügiks ostetud jaetooted investeering ettevõttesse. Aga ikkagi. Mulle meeldis Rahakrati raskete aegade paralleel videomängudega . Ma ei pea hetkeolukorda just raskuseks, aga next level edasi kindlasti. Kuna kolleeg, kellega salongis ruumi jagasin on beebipuhkusel, siis otsustasin edaspidi üksi edasi rentida. Rent on nüüd poole suurem, aga samas on mul võimalik teha paindlikum graafik ja töötada nii palju, kui tahan ja sellistel kellaaegadel, kui soovin.

Miks ma harrastan sellist spordiala nagu MMA? Ikka küsitakse. Mingi põhjus peab ju olema, kui naisele selline spordiala meeldib. Lapsepõlvetrauma? Said kodus peksa? Jah, miks? Sest seal on palju kirge, kuhjaga tundeid. Vabavõituse kaudu olen iseennast avastanud ja tundma õppinud, see on aidanud tegeleda hirmudega. Tõstab enesekindlust ja enesehinnangut. Õpetab olema järjekindel ja mitte alla andma. Ja see on nii kuradima raske. See paneb pingutama. Füüsiliselt ja vaimselt raske. Seda spordiala harrastades pole sul kunagi mugav... MMA Eesti Meistrivõistlused 2019, see hetk peale kolmandat raundi, 3x3 minutit! 2019 on minu aasta Loe viimast lauset vene aktsendiga Nii palju on juhtunud, et tundub nagu see aasta oleks mitu aastat kestnud, nii palju märgilise tähtsusega sündmusi on olnud. Sel aastal pidasin maha kaks vägevat "sõda" ja maadlustrennis murdsin pindluu (see on hoopis teine lugu). MMA Eesti Meistrivõistlused 2019. Eestisse sündimine on nagu lo

Pikk paus on kirjutamises sisse tulnud. Jälle on nii palju mõtteid peas ja jutt kipub segaseks. Fookus on veidi muutunud, et mitte öelda kadunud. Alates septembrist võtsin ennast käsile ja hakkasin jõusaalis käima. Unistasin pikka aega sellest, et teen kodus trenni ja taastusravi. Mul on treeningvahendid täiesti olemas, aga tuhhi polnud. Jõusaali lähen kohale, tund aega pühendan ennast konkreetselt oma harjutustele ja TEHTUD. Oma ponnistustest lähemalt IG:  Iseõppimine on valus Kirjutanud pole, aga töö käib ikka edasi. Investeeringuid juurde pole tulnud, va püsimaksetena toimetavad ülekanded. Üks suur projekt on käsil, millest ma hetkel rääkida ei taha. Selle projekti tarvis olen kevadest saadik raha kogunud ja detsembris loodan otsad kokku tõmmata. Järjepidevust nõudvad tegevused nagu näiteks pere-eelarve pidamine, on jäänud soiku. Ärategemine ei võta kaua aega, aga käsi ei tõuse. Ega siin ei aita muu, kui tuleb teha nimekiri tegemata töödest ja otsast närima hakata. See

Kuidas kõik alguse sai... Esiteks olgu öeldud, et ma pole sellest kunagi unistanud ega tea täpselt, kuidas see niimoodi juhtus, et ma teen seda, mida teen. Selget plaani ega eesmärke ei mäleta, et oleks olnud. Minevikusündmused, valikud tööturul, läbitud kursused ja õpingud - kõik tundub olevat loogiline jada, nagu kellegi karvane käsi oleks tasapisi juhtinud mind tänasesse päeva. Vajadus. See on see, mis paneb tegutsema.  Vajadus asendada katkine kodumasin muretsemata jooksva kuu toiduraha ja arvete pärast. Vajadus osta lapsele talvesaapad ilma, et see võrduks auto ostmisega. Ma ei pea ennast ettevõtlikuks ega ole kunagi soovinud ettevõtjaks saada. Ettevõtlusega alustamine oli "paratamatus", ainus võimalus, kuidas rahuldada enda ja pere vajadusi. Palgapäevast palgapäevani elamine ei olnud "turvaline elustiil", tahtsin sellest kettast välja saada. Aastal 2013, sai mõte teoks ja ettevõte registreeritud. Ettevõtte loomine on tehtud väga lihtsaks. Kõik vaj

Kui 2 a tagasi iseseisvat elu alustasin... ...oli mul alguses ainult kaks kätt taskus. Viimane aasta, enne lahkumist, oli mitu ümbrikku kuhu raha paigutada, et võimalikult valutult alustada. Kohustused: *Õppelaen 92€ kuus. Sinna kogusin poole aasta varu. Õppelaenuleping lõpeb aastal 2023 *Freestyle krediitkaart - sai võetud lolli peaga juba kroonide ajal summas 25 k. Selle eest tegime wc ja vannitoa remondi. Maksin 4 a nagu surnud siga, ainult intresse. Alati, kui midagi kogunes, siis "juhtus midagi". Lõpuks lõikasin kaardi puruks ja tegin südame kõvaks. *Kodulaen - kaaslaenajana. Elu suurim rumalus, mida 20-ne aastaselt armunud naine teha võib. Võtsin endale kaaslaenajana kohustuse maksta kinnisvaralaenu, ise seejuures kinnisvarale mitte mingisugust õigust omades. "Sest me jääme elu lõpuni kokku. Meil on armastus." Kodulaenulepingust mul ei õnnestunud välja saada.  Selles "abielus" olen endiselt. Veel kümmekond aastat on jäänud. ...ja see pol

02.06.2017 - päev, kus vastuvõetud otsus sai teoks Sellel päeval lõpetasin 20 aastat kestnud kooselu ja kolisin majast üürikorterisse. ...sest vanaviisi enam edasi elada ei tahtnud ja muuta sain vaid iseennast. Kaasa tuli Laps ja Kass. Hirm oli. Suur. Ei teadnud, kas ja kuidas hakkama saame. Esimene aasta oli proovikivi. Täna (september 2019) on sellest möödas kaks aastat ja kolm kuud. See on olnud imeline kasvamise, õppimise ja arenemise aeg. Olen ennast kõrvalt vaadanud, analüüsinud, pidanud pikki monolooge. Kuna mälu mängib vingerpussi, siis otsustasin hakata tegema ülestähendusi. Et oleks must-valgel kirjas kogu teekond ning mööda leivapuru võimalik taastada teekond, kust alustasin. Võrdlen tihti tavaelu ja eesmärkide püstitamist spordiga. 2016 aastal elustiili muutust alustades mõõtsin, kaalusin ja kirjutasin järjekindlalt kõik üles. Vahepeal teen mõõtude jälgimises pausi, aga kui tuleb suveks saledaks või jõuluks-trimmis-keha kampaania, siis panen jälle kõik kirja. Ku