Kolisin mehest lahku, mis nüüd saab? Ma olen ju nii vana?!

02.06.2017 - päev, kus vastuvõetud otsus sai teoks

Sellel päeval lõpetasin 20 aastat kestnud kooselu ja kolisin majast üürikorterisse.
...sest vanaviisi enam edasi elada ei tahtnud ja muuta sain vaid iseennast. Kaasa tuli Laps ja Kass.

Hirm oli. Suur. Ei teadnud, kas ja kuidas hakkama saame. Esimene aasta oli proovikivi.

Täna (september 2019) on sellest möödas kaks aastat ja kolm kuud. See on olnud imeline kasvamise, õppimise ja arenemise aeg. Olen ennast kõrvalt vaadanud, analüüsinud, pidanud pikki monolooge.

Kuna mälu mängib vingerpussi, siis otsustasin hakata tegema ülestähendusi. Et oleks must-valgel kirjas kogu teekond ning mööda leivapuru võimalik taastada teekond, kust alustasin. Võrdlen tihti tavaelu ja eesmärkide püstitamist spordiga.
2016 aastal elustiili muutust alustades mõõtsin, kaalusin ja kirjutasin järjekindlalt kõik üles. Vahepeal teen mõõtude jälgimises pausi, aga kui tuleb suveks saledaks või jõuluks-trimmis-keha kampaania, siis panen jälle kõik kirja.
Kui juhtus, et hakkasin endale taas etteheiteid tegema laiskuse ja suurenenud kehakaalu pärast, siis võtsin tabeli lahti. Sealt sain kinnitust, et ma ei ole ülekaaluline. Lihtsalt oma minapilti on vaja apdeitida, sest keha areneb ja muutub. Elu niisamuti.

Mure oma sissetulekute, tuleviku ja vanaduspõlve pärast on olnud juba pikemat aega kuklas. Ilmselt on vanus ka juba selline, et kipun heietama ja muretsema. Kevadel sattusin kokku tublide naisettevõtjatega, sealt edasi tulid erinevad finantsvabaduse ja investeerimisega seotud grupid, hakkasin lugema rahablogisid ja roosaarepiiblit. Juunis jõudsin nii kaugele, et meisterdasin excelisse tabeli, mille abil kaardistada oma sissetulekud ja väljaminekud ning investeeringud.

Raharikkaks saamise eesmärki mul otseselt pole. Soovin oma tulevikku kindlustada ning seejuures nautida iseolemist ja elada. Olen täiesti nõus sellega, et kogumiseks, säästmiseks ja investeerimisega alustamiseks pole kunagi liiga hilja. Mida varem alustad, seda parem. Aga kui ringi vaatan, siis näen, kuidas enamus on ikkagi titest peale alustanud. Või veidi hiljem, kolmekümbiselt.

Selge, et minu stardipositsiooni ei saa teistega võrrelda ja ka teekond kindlama tuleviku poole on teistsugune, sest aeg tiksub minu kahjuks. Kõige lihtsam oleks ilmselt otsida miljonär või vähemalt raharikas mees, aga ma arvan, et tõenäolisem on võita lotoga jackpot. Seega olen välistanud nii miljonäri, kui lotovõidu ja loodan ainult iseendale.

Kuna erilisi andeid ega oskusi mul pole, millega rikkust majja kühveldada, siis esialgu on mu plaan töötunde suurendada, husteldada ja proovin ise seejuures perset mitte päris lõhki tõmmata. Aga kui vaja, siis patsutan endale õlale - "Nada Fedja, nada" ja teen ära.
Peamine sissetulek tuleb ettevõtlusest, millega alustasin 2013 aastal ega ole kordagi pidanud oma otsust kahetsema. Ettevõtjana oled küll tööl 24/7 ja puhkasin viimati siis, kui pikema nädalavahetuse võtsin, aga ma ei muretse ärajäänud reiside või puhkuste pärast. Ma tean miks ma midagi teen ja see annab mulle piisava motivatsiooni tegutseda.

Kokkuhoidlik olen ma ka. Igasugusele ressursi raiskamisele vaatan viltu. See kehtib nii aja, toidu kui ka raha raiskamise kohta. Raha ma ikka aegajalt raiskan. Mõistlikult muidugi, see tekitab hea tunde, et ma võin, kui tahan. Toitu püüan mitte raisata. Väljas söön harva ja valmistan kodus. Eriline kokkaja ma pole, pigem selline üleeilsed-pelmeenid-otse-külmikust-suhu tüüp. Samas hoolitsen alati selle eest, et tööle oleks kaasa võtta kaks toidukorda, sest mul on pikad tööpäevad. Ja tervislik laifstail nõuab. Nii on lihtsam, sest ma olen laisk.
Seda, et ma toiduraiskaja pole kinnitab fakt, et mul on külmikus kaks hapukoort, jõulude ajal ostetud, parim enne 12.01.2019 ja 14.01.2019. Hapukoored said ostetud vist makaronisalati jaoks, aga kes seda vana asja ikka enam nii täpselt mäletab.

Punnis veel pole õnneks. Ootan uusi jõule või teen pannkooki või midagi muud?

Ajapede olen kohe kindlasti. Mulle ei meeldi pikad auto- või bussisõidud, sest mõtlen alati selle peale, mida kõike võiks sõidukis istumise asemel ära teha. See on üks põhjus, miks ma pole eriti sel aastal linnast väljas käinud. Teine põhjus on muidugi see, et murdsin juuni alguses jalaluu ära (see on hoopis teine tore lugu) ja tänu sellele pühendasin ennast täiega tööle - R.I.P. to all my summer plans that never happened.

See on siis algatuseks lühidalt minust.