Massuuriku päevaraamat

Teada ja mitte teha on tegelikult mitte teada Stephen R. Covey,  Kuidas üks loetud lause tabab nagu välk. Ahhaa moment, kui märkad minevikus käitumismustreid. Teisiti öeldes teoorias tark, aga praktikas mitte nii väga. Näiteks toitumine. On perioode, kus ma pole toitumise osas teinud just kõige paremaid valikuid. Selle asemel, et tegeleda probleemiga (toitumine), üritan seda kompenseerida suurendades trennikoormust. Miks ma ei tegele vigade parandamisega? Või suitsetamine ja alkohol. Teame küll, kuidas suitsetamine ja liigne alkohol tervisele mõjuvad, aga kas ikka tegelikult teame enne, kui need päriselt oma elust välja pole lülitanud. Mina olen kunagi noorena suitsetanud. Tüdrukutega koos ja üksi, salaja. Salaja sellepärast, et häbi oli. Veensin ennast, et see rahustab mind rasketel momentidel. Maandab stressi. Tegelikult see nii polnud. Päris põhjus, oli vist see, et mul oli vaja midagi, mis on päriselt minu oma, minu saladus. Või võtame suhted. Teadsin, et

Hoiatan ette ära, et järgnev postitus sisaldab ebatsensuursusi ja kui siin üldse keegi käib mu ülestunnistusi nillimas ega ole veel 18 täis, siis alakate silmadele see jutt ei sünni. Eile. Ma pole enam ammu seest niimoodi vahutanud, et tahaks kõva häälega möirata ja rusikatega vehkida. Tehnika ja mina, need on nagu õli ja vesi. Teema selles, et mul oli playlistis kolm asja: 1. Tee sponsitud FB reklaam 2. Otsi välja korteri tehnilised joonised, et saaks lisakütte variante kaaluma hakata 3. Osta 25€ eest LHV-d Etteruttavalt. LHV ostuorder sai lõpuks südaöö paiku tehtud, kas käiku ka läheb ei tea. Ma eriti ei saanud aru sellest, mis see "turg" ja "limiit" tähendavad. Sponsitud reklaami tegemine aga ajas mul ikka tõeliselt s.ta keema. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas kõik teised saavad hakkama. Kas ma olen ainus, kellel õnnestub lihtsad asjad keeruliseks teha? Koroona-time viskab netiavarustesse päris palju tasuta infot, mis võib täiega kasuks tulla või siis m

Meenub sotsiaalmeedias ringlev nali, et nädalavahetused on vist Hiinas tehtud. Nüüd ongi hiinlaste kättemaks meieni jõudnud - pikemat sorti nädalavahetus on käes ja lõppu ei paista. Viimati püüdsin jääda positiivseks, et tänu karantiinile võime näha, mida me teeks, kui raha poleks oluline. Aga jah, karta on, et varsti saame näha, mida inimesed raha pärast on nõus tegema.  Peep Sooman ütles minu arvates Postimehe  artiklis  väga hästi: /.../Hetkel on ühiskond üksteise suhtes üpriski solidaarne, sest paanika on maad võtnud viiruse tõttu, mis niidab ühtemoodi nii rikkaid kui vaeseid. /.../ Siin on paraku üks «aga». Mis saab siis, kui viirus on seljatatud? Isiklikult pelgan, et kui mure enda ja lähedaste elude pärast on taandunud, siis vajume uuesti rahausku kapitalistlike mängureeglite juurde tagasi, mis lihtsustatult tähendab, et inimene muutub uuesti teisele inimesele hundiks./../ Mida kriisi-playlisti tegevustest ma vahepeal ära olen teinud, et kahjusid võimalikult minimee