Teada ja mitte teha on tegelikult mitte teada

Teada ja mitte teha on tegelikult mitte teada

Stephen R. Covey,  Kuidas üks loetud lause tabab nagu välk. Ahhaa moment, kui märkad minevikus käitumismustreid. Teisiti öeldes teoorias tark, aga praktikas mitte nii väga.

Näiteks toitumine. On perioode, kus ma pole toitumise osas teinud just kõige paremaid valikuid. Selle asemel, et tegeleda probleemiga (toitumine), üritan seda kompenseerida suurendades trennikoormust. Miks ma ei tegele vigade parandamisega?

Või suitsetamine ja alkohol. Teame küll, kuidas suitsetamine ja liigne alkohol tervisele mõjuvad, aga kas ikka tegelikult teame enne, kui need päriselt oma elust välja pole lülitanud. Mina olen kunagi noorena suitsetanud. Tüdrukutega koos ja üksi, salaja. Salaja sellepärast, et häbi oli. Veensin ennast, et see rahustab mind rasketel momentidel. Maandab stressi. Tegelikult see nii polnud. Päris põhjus, oli vist see, et mul oli vaja midagi, mis on päriselt minu oma, minu saladus.

Või võtame suhted. Teadsin, et suhe ei tee mulle head ja ometi ma ei lõpetanud seda. Mõjuringis on teistmoodi reaalsus. Teine normaalsus. Ja lootus, et ühel päeval kõik muutub. Ajapikku kasvab paksem nahk ja pisarad saavad otsa. Tiksud ja lähed vooluga kaasa...
Minul lõpuks sähvatas - mida ma sellega oma lastele õpetan!?
Meenub aastaid tagasi juhtunud lugu, kui laps käis alles lasteaias. Tulin õhtul töölt ja plika jooksis uksele vastu. 

Küsisin: "Kas issi täna õlut jõi?

"Mina ei tea, aga külmkapiuks muudkui käis, ja käis, ja käis..."

Lapsesuu. Lugu, mille peale inimesed alati naeravad - küll see laps ikka oskab öelda. Ajab naerma, aga kui pisut sisusse süüvida, kas ikka on naljakas? 

Miks me ei adu, et tegelikult oleme oma valikutes vabad. Ikka tundub, et pole veel valmis. Mis saab siis kui... Tegutsen siis, kui... "kui"on tingimuslik, see ei kehti.
Fakt on see, et õiget aega polegi.
Minu lapsed peavad teadma - mis ka ei juhtu, neil on alati võimalus valida. Tervem elu, parem suhe. Alles nüüd mõistan, et teada ja mitte teha on tegelikult mitte teada!

Tänaseks olen juba jõudnud seedida ja analüüsida miks ma midagi tegin. Olen ennast raamatute, podcastide, huvitavate ja tarkade inimeste abil tasapisi lahti muukinud. Tagasi vaadates - nagu oleks kõhutunne mind koguaeg juhtinud, nüüd tegutsen juba veidi teadlikumalt. 

Näiteks vabavõitlus ja võistlemine. Läksin ringi kuigi teadsin, et vastane on minust igas mõttes parem. Kas ma kartsin? Ikka, kartsin kõike peale füüsilise valu. Korra elus olen ennast lapsepoosis kerra tõmmanud ja tahtnud nutta. Valust. See oli siis, kui pöidla täiega autoukse vahele kinni lõin. 

Nüüd ma tean, et hirm hakkab mugavustsoonist väljas olles ja hirmu pole vaja karta. Aju tahab meid hoida mugavustsoonis, sest ta on disainitud meid kaitsma. Ebamugavus, stress, hirm asuvad väljaspool mugavustsooni. Aju tuleb "lõhkuda" nagu lihast. Ainult nii saan paremaks, õpin ja arenen. 

Kas sa võistled ainult juhul, kui tead vastaste võimeid ja oled 100% võidus kindel? Kas tegeled ettevõtlusega ainult siis, kui sul pole konkurente? Vastased/konkurents on hea, see aitab oskusi lihvida, toob välja nõrkused. Vastastikku kasulik.

Valin hirmu mitte karta

Selline segapuder mõtteid, mis tulid pähe lugedes Covey harjumuste raamatuid:
Väga efektiivse inimese 7 harjumust ja 8. harjumus. Efektiivsest suurepäraseks ja kuulates SoundCloud: Interview: Tom Bilyeu on the London Real with Brian Rose

Kusjuures, 8. harjumust lugedes meenus G. Chapmani "Armastuse 5 keelt", aga Covey kirjutas selle paremini lahti. Vähemalt mulle andis harjumuste raamat rohkem. Ükskõik, mis probleem ka poleks, või mis valdkonnas, alati alusta esmalt iseendast.

Ja põhimõte, et käitu teistega nii nagu tahad, et sinuga käitutakse, ei tundu üldse enam nii õige olevat. See reegel kehtib eeldusel, et teised on samasugused nagu mina, aga pole ju. Kasvõi juba sellepärast, et eeldamine on kõikide sitakeeramiste ema. 

Mhh... peab mõtlema.