Kuidas ma koguaeg peksa saan ehk minu sportlik aasta

Miks ma harrastan sellist spordiala nagu MMA?

Ikka küsitakse. Mingi põhjus peab ju olema, kui naisele selline spordiala meeldib. Lapsepõlvetrauma? Said kodus peksa?

Jah, miks? Sest seal on palju kirge, kuhjaga tundeid. Vabavõituse kaudu olen iseennast avastanud ja tundma õppinud, see on aidanud tegeleda hirmudega. Tõstab enesekindlust ja enesehinnangut. Õpetab olema järjekindel ja mitte alla andma. Ja see on nii kuradima raske. See paneb pingutama.
Füüsiliselt ja vaimselt raske. Seda spordiala harrastades pole sul kunagi mugav...

MMA Eesti Meistrivõistlused 2019, see hetk peale kolmandat raundi, 3x3 minutit!

2019 on minu aasta

Loe viimast lauset vene aktsendiga

Nii palju on juhtunud, et tundub nagu see aasta oleks mitu aastat kestnud, nii palju märgilise tähtsusega sündmusi on olnud. Sel aastal pidasin maha kaks vägevat "sõda" ja maadlustrennis murdsin pindluu (see on hoopis teine lugu).

MMA Eesti Meistrivõistlused 2019. Eestisse sündimine on nagu lotovõit, see on lihtsalt nii äge, sest kus mujal oleks olnud selline asi võimalik, et suvakas mutt lastakse puuri võitlema. Trenni teen nii palju, kui töö ja muude toimetamiste kõrvalt aega saan. Või kui aus olla, siis võtan aega ja ikka tundub, et mitte midagi ei hakka külge. Ikka võitlen nagu eit ja koguaeg jään treeningpartneritele alla. Ma pole ju mingi sportlane, tavaline, tol hetkel 42 aastane naine, kahe lapse ema, kohe saamas vanaemaks ja varasemast ajast pole võitlusspordiga mingit kokkupuudet olnud. Isegi võistlusi ei vaadanud ja ühegi sportlase nime ma ka ei teadnud. Enne seda käisin jooksutrennis ja jooksja ma ka pole.

Võistlused toimusid 11. märtsil, kaalu hakkasin võtma jaanuaris. Mul oli ca 2 kg vaja kergemaks saada. Kindlat sihti ja võistlemise plaani polnud, sest ei julgenud treenerilt küsida, kas ma võiks ka osaleda. Mul oli ikka see hirm, et teen spordile häbi vms, et mind on piinlik vaadata. Ise ei saa ju aru, kui loll oled. Aga kuklas oli mingi ähmane mõte, mida ei söandanud isegi omaenese peas sõnadeks vormida.
Õnneks tuli algatus Tallinnast, 3D klubist... siis oli kergem ka minul treeneri jutule minna, naljaga pooleks, et näe küsiti, mis sa Henri arvad?
Nii need rattad veerema läksid. Kas on võimalik olla veel õnnelikum? Selline võimalus, mina ja puuris, nagu päriselt??? Nädal varem olin eelseisvast võistlusest nii närvis, et pidin peaaegu oksendama. Vedelesin näoli söögilaual, seest keeras ja süda tampis meeletult. Kõht oli nagunii lahti. Isegi nutsin natukene, aga see oli sellepärast, et ma ei suutnud ikka veel uskuda, et ma saangi päriselt võistelda ja PUURIS.
Lisastress tuli veel sellest, et Delfis näidati finaalmatše otseülekandena ja kuna naisi oli kaks, siis me läksime otse finaali. Kuidas ma lähen niimoodi teiste ette. Lühikesed püksid jalas ja reitel tselluliit! Sellised probleemid...

MMA eestikad, üliõnnelik ja suur tänu Ksenijale eluvõimaluse eest, võidelda puuris

Järgmisena matš Vabaring 9 emadepäeval. Seekord oli minu vastaseks noor ja tubli Alisa, ta on minust pikem ja teistsuguse võitlusstiiliga. Mina loll läksin sellega kaasa, mis oli kohe esimene viga. Sa ei lähe kunagi matile vastase mängu mängima, vaid teed oma asja. Selline lahmimine ja löökidevahetus, et joomajoo. Mul oli enda pärast tegelikult täiega piinlik. Kui mul puuris juhe kokku poleks jooksnud, siis ma oleks arvatavasti suutnud maas võideldes vähemalt mingisugusegi lukuürituse suutnud teha. Oleks ja Poleks - kaks head poissi. Mul ei tulnud lihtsalt mitte midagi meelde ja unustasin ka selle ära, et vastane on vähemalt sama väsinud, kui mina. Seega selle koslepi teenisin ausalt välja - ma tean, et suudan paremini. Treener jäi lõpuni viisakaks ja napisõnaliseks: "Ka nii võib, aga sellise stiiliga su karjäär kaua ei kesta!".
Olen suhteliselt kindel, et tegelikult oleks Henri tahtnud mulle karjuda - tra, kas ma seda olen sulle õpetanud!?!?!? Treeneri nägu oli niivõrd kõnekas. Meeste peale ta ikka lõugab, aga naistega on tagasihoidlikum. Ilmaaegu.
Seega lepime kokku, et Vabaringil oli minus mingisugune fustratsioon, mis otsis väljapääsu ja lahendust, aga tänaval kaklemine pole ilus. Nali naljaks, aga parafraseerides eesti klassikuid - ega mma pole mingi lennukiga lendamine, millega igaüks hakkama saab!

Vabaring 9. Põhiline, et Alisa võiks vabalt olla vanuse poolest minu tütar. Tubli tüdruk!

Kokkuvõtvalt...

Minu esimese mma matši ja eestikate vahel oli täpselt üks aasta.

Tookord, peale võistlusi kirjeldasin oma emotsioone instagrammis järgmiselt:

"Minu ristsed. Korralik paugutamine. Vabandust, kui me kedagi ära ehmatasime. Tütar kinkis suvel MMA Fighteri särgi, mille ma pika hambaga selga panin, kuna mulle tundus, et pole seda ära teeninud, aga nüüd kannan uhkusega. Samuti pelgasin lühikesi pükse jalga panna, sest kartsin, et kõik vaatavad mu tselluliiti. Treener ütles hiljem, et oli valmis rätikut ringi viskama, ma oleksin olnud pettunud, kui ta oleks seda teinud. Igaühel on oma õppetund õppimiseks ja mul oli alati olemas täppimise võimalus. Päriselus selline võimalus paraku puudub seega - mõned õppetunnid ongi valusad."
Ma ei teadnud, kui "kõvasti löömiseks" läheb või mis saama hakkab. Enne ringi astumist ütlesin  veel treenerile: "Viimse veretilgani!" ega aimanud, mis saama hakkab. Minu eesmärk oli teha kõik kolm roundi, mitte saada nokki ega alistust. Nii läkski. Tegelikult ma oleks võib-olla peaaegu nokki saanud. Vastasel on korralik esimene haak ja üks tuli nii läbi nagu oleks telliskiviga vastu pead saanud, aga järgmisel hetkel tiksusin juba edasi.....
Kokkuvõttes kaotasin, aga võitsin. Ainult mina tean, millist tohutut eneseületust nõuab minult võistlemine. Ma ei karda muhkusid, sinikaid ega füüsilist valu - seda sel hetkel ei tunne. Tõeline võitlus käib iseendaga sinu sees!

Sõnaotseses mõttes verine võitlus. Peale matši WC-s ei julgenud selfit teha...
Tütre kommentaar paar päeva peale võistlust oli: "Sa oled kahtlaselt naeruse näoga koguaeg"

Rematš aasta hiljem! Vaata mu nägu nüüd, areng on silmaga näha😆

...et siis ikkagi miks ma seda teen? Ma ei tea vastust ja kas see on üldse oluline. Võimalik, et selles on "süüdi" need inimesed, kes võitlusspordiga tegelevad ja sellega seotud on. Nad on kohe teistmoodi. Ivi ütles mulle kunagi, et matt on sitafilter, matil saad aru, mis inimesega tegu on.