Vastu tahtmist ettevõtjaks

Kuidas kõik alguse sai...

Esiteks olgu öeldud, et ma pole sellest kunagi unistanud ega tea täpselt, kuidas see niimoodi juhtus, et ma teen seda, mida teen. Selget plaani ega eesmärke ei mäleta, et oleks olnud. Minevikusündmused, valikud tööturul, läbitud kursused ja õpingud - kõik tundub olevat loogiline jada, nagu kellegi karvane käsi oleks tasapisi juhtinud mind tänasesse päeva.

Vajadus. See on see, mis paneb tegutsema. Vajadus asendada katkine kodumasin muretsemata jooksva kuu toiduraha ja arvete pärast. Vajadus osta lapsele talvesaapad ilma, et see võrduks auto ostmisega.

Ma ei pea ennast ettevõtlikuks ega ole kunagi soovinud ettevõtjaks saada. Ettevõtlusega alustamine oli "paratamatus", ainus võimalus, kuidas rahuldada enda ja pere vajadusi. Palgapäevast palgapäevani elamine ei olnud "turvaline elustiil", tahtsin sellest kettast välja saada.

Aastal 2013, sai mõte teoks ja ettevõte registreeritud. Ettevõtte loomine on tehtud väga lihtsaks. Kõik vajalikud toimingud saab teha kodust väljumata. Kõige keerulisemaks kogu selle protsessi juures osutus ettevõttele sobiva nime valimine. Ma ei tahtnud, et see viitaks kuidagi minu tegevusalale või tähendaks midagi, oleks lühike ja kerge hääldada. Nime valimisel oligi üks kriteerium, et tulevikus oleks võimalik tegevusalasid juurde lisada ja nimi ning tegevusala ei oleks omavahel vastuolus. 
Kuna ma midagi originaalsemat välja ei suutnud mõelda, siis kombineerisin ettevõtte nime oma kodanikunimest. Googeldasin, katsetasin sõprade peal ja nii ta sündiski.
Spaas töötamine näitas piltlikult öeldes suunda ettevõtte tegevusala ja valdkonna valikul.  

Esimesed ca kaks kuud töötasin paralleelselt spaas ja ilusalongis, aga siis tuli otsustada. See oli jälle see hetk, mida spordis tulemuste saavutamisega võrdlen ehk tulemus sõltub sellest, kui palju panustad. Kui tahan midagi tehtud saada ja endale klientuuri koguda, siis pean panema oma ettevõtmisse 100%.  
Kui vastu jõule ennast töölt lahti võtsin, siis ema arvas, et ma olen hulluks läinud, sest „kõik massöörid tulevad talveks sanatooriumisse tööle tagasi“. Mina olin otsustanud. Sain nn hooajaväliselt harjuda ja tegeleda nn jäämäe alumise osaga ehk nende tegevustega, mis eelnevad teenuse osutamisele ning on vajalikud teenuse osutamiseks. See oli õige otsus.

Alguses pakkusin teenusena ainult massaaži. Kuid kui ma nägin, kui palju inimesi saadeti minema, kuna kolleegil polnud vaba aega, et salongi astuvatel klientidel kulme ja ripsmeid värvida, hakkasin otsima vastavat koolitust. Kutsekoolis läbisingi vastava koolituse ja tekkis uus teenus ja võimalus raha teenimiseks. Sedasi vajadusest, peenelt öeldes turu nõudlust jälgides, kasvas teenuste nimekiri.  

Kui nüüd mõelda, kellest või millest oli kõige enam abi alustades, siis...

Ma arvan, et kõige enam oli abi sõbrannast. Tema mahitusel alustasin kolledžis õpinguid. Minust sai ettevõtluse ja projektijuhtimise eriala tudeng. Tegelikult ta lausa tänitas minu madala enesehinnangu pärast ja käskis koristajakohast kaugemale vaadata (see on meie omavaheline nali, kui üritasin lisateenistust otsida). Muide, ta hõõrub seda mulle ikka veel nina alla.
Kolledžis oli minu jaoks raske ja huvitav, imeline õppimise aeg. Tutvusin nii paljude toredate inimestega. Ilma nendeta ma poleks täna ilmselt siin mõtisklemas ega ka ettevõtte loomiseni jõudnud. Kõige rohkem üldse õppisin vist iseennast tundma. Loomulikult tulid ka teadmised ettevõtlusest ning kursusekaaslastest said minu esimesed kliendid.

Suureks abiks oli endine mees oma pessimismi ja negatiivsusega. Ikka ja alati kõige mustemad stsenaariumid. See tekitas trotsi. Ja ma olen selle eest talle tänulik. Minuga on see naljakas asi, et kui keegi ütleb "ma ei usu, et hakkama saad" või "see on sinu jaoks liiga raske" vms, siis see on mulle nagu kütus.
Veider, kui vähe on inimesed valmis toetama, isegi kõige lähedasemad, pereliikmed. Ma ei küsinud ega oodanud kelleltki mingit toetust. Hirm oli suur, palju emotsioone, millega toime tulla. Vaid üks inimene poetas moka otsast: „Ära kuula kedagi.“ Enim tuge ja innustust pakuvadki täiesti võhivõõrad inimesed, keda sa mitte kunagi näinud pole ja võimalik, et ei näegi.
Kursavend käib tänaseni regulaarselt massaažis ja nimetab seda neurolingvistiliseks jututoaks. Ta on mulle teatud mõttes mentoriks. Mõningate klientidega kujunebki massaažiseanss omamoodi ettevõtluse ja/või enesearengu teemade aruteluks. Selline omapärane win-win suhe, et kui Staartuvi kutsub talle põnevaid inimesi lõunale, siis mina hakkan vist massaaži kutsuma. 
Üldse on kuidagi läinud nii hästi, et mul on kõikidelt oma klientidelt midagi õppida. Väga klišeelik on öelda, et ma armastan oma tööd, aga tõepoolest mulle meeldib.
Lisamotivatsiooni, uusi mõtteid, ideid ammutan raamatutest, osalen aegajalt mõnel huvitaval seminaril, koolitusel, loon uusi kontakte. 

Kõige suuremad õnnestumised...

...on olnud seoses koostööpartnerite ja kolleegidega. Ka neil juhtudel, kui kogemus osutus mitte nii positiivseks. Mul on tõeliselt vedanud. Nende abil olen teinud läbi tohutu enesearengu. Õppinud iseenda, ettevõtluse ja inimestevahelise suhete kohta. Minu esimene majandusala ainete õpetaja rääkis puhast kulda.

Suurimaks õnnestumiseks on päris kindlasti kolledži diplom. Ma ei lõpetanud kolledžit nominaalajaga. Viimasel kursusel sõitis nö elu sisse ja ettevõtte käivitamine viimasel kursusel hõivas väga suure osa ajast. Vähemalt mulle meeldib niimoodi öelda. Kindlasti oli siin paras ports minu enda saamatust, aga ma lõpetasin kaks aastat hiljem, mis on omamoodi kangelastegu. Tegelikult oli see isegi hea, kuna olin selleks ajaks juba kaks aastat teoreetilisi teadisi saanud rakendada. Ma usun, et kõlasin palju veenvamalt. Patsutan endale õlale - olen iseenda kangelane ja viisin alustatu lõpule. 

Suurim ebaõnnestumine pole otseselt seotud ettevõtlusega vaid pere majandamisega... 

Mul ei õnnestunud perele selgitada säästmise vajalikkust. Selles asjas olin üksi. Tagant järele mõeldes oli ilmselge, et see oli hoopis Tema ülesanne – õpetada mulle, KUI OLULINE on säästa, isegi kui tundub, et pole kusagilt säästa.

Üldiselt ma ei näe ebaõnnestumisi ebaõnnestumistena. On lihtsalt asju, mis plaaneeritud kujul ei tööta ja tuleb otsida muid võimalusi. 

Mis saab edasi...

Seda ma ei tea.Tegutsenud olen seitse aastat ja tegelikult ongi nüüd paras aeg teha tulevikuplaane. Mul on püsikliendid, kõik töötab ja võiks jääda rahule. Selge on see, et olen loonud endale töökoha, mis ei ole iseenesest halb, kuid see ei tööta ilma minuta. Tundub, et on aeg uute eesmärkide püstitamiseks ja mugavustsoonist välja ronida.

Prooviks lõpetuseks midagi tarka ka öelda ehk mida on teistel minu kogemusest õppida...

Sageli on probleemiks ettevõtlusvaldkond. Teeks küll aga ei tea mida? Mida inimesed ostaks? Mille eest on inimesed nõus raha välja käima? Kui ma teaks sellele vastust, siis ma oleks ropprikas...

Mina sattusin massaaži ja iluteenuste valdkonda täiesti juhuslikult. Põhimõtteliselt kui kogu sündmuste jada lühidalt kokku võtta, siis see oli umbes nii: 
1) jäin töötuks
2) astusin kolledžisse
3) võtsin õppelaenu
4) esimese aasta õppeteenustasust jäi pisut raha üle ja läksin massaažikursusele - ema soovitusel
5) ülejäänu on juba ajalugu

Ütleme nii, et joppas. Ma ise arvan, et ma müün tegelikult emotsiooni. Mulle meeldib, milliste emotsioonidega, kliendid minu juurest lahkuvad. Mulle meeldib, et neile meeldib. Ausalt. Ei teagi, kes sellest suhtest rohkem võidab, kas kliendid või mina. See, et nad tulevad tagasi ja soovitavad teistele edasi.... tähendab, et ma teen midagi õigesti. 

Vahel tasub anda võimalus ebatõenäolisena tunduvatele asjadele. Ole uudishimulik. Ei pea kohe esimesel korral õnnestuma, ega teisel, või kolmandal... Oluline on kogu protsess läbi teha ja õppida. See on pikk trepp, mida mööda astuda.

*Kui teed midagi, mis pole päris see, mida soovid, tee seda ikka hästi ja rõõmuga ja otsi võimalusi olukorda muuta.
*Tee rohkem, kui Sinult oodatakse. Hoia alati kuklas tuksumas seda mõtet, MIKS Sa seda teed. Kõik naised ei naudi rasedust ega sünnitamist, aga tulemus on väärt absoluutselt kõiki tulesid ja vilesid!

*Julge küsida ja rääkida inimestega – abi võib tulla täiesti ootamatust kohast või inimeselt. Mind aitab tohutult see, kui saan rääkida. Ma kuulen ennast arutlemas ja nii saavad minu plaanid teoks. Või mitte. Ka see on okei.

*Kirjuta üles – plaanid, eesmärgid, to-do list päeva, nädala või aasta kohta. Mind on aidanud need ülestähendused siis, kui mul on mega masendus ja motivatsioonipuudus. Võtan selle kollase lipiku ja teen jõuga nimekirjas olevad asjad ära. Kõik oma trennid panen märkmikusse kirja. Nagu tööülesanded.
*Pole mõtet punnitada. Mis töötas varem, ei pruugi täna enam olla Sinu jaoks õige. Elu on pidevas muutumises, Sina samuti. Kohane ja usalda ennast. Neid mõtteid heietasin IG postituses https://www.instagram.com/p/B18W_x-p8qV/?igshid=1o5ktbdsppqsk

Tegelikult ma pole endas üldse kindel, kas minu soovitusi üldse tasub kuulda võtta. Räägin iseenda kogemusest. Igaüks otsustab ise. Nagu mu sõber toitumisnõustaja mulle ütles: "Tegelikult mul on jumala pohhui, mida sa endale näost sisse ajad, ise tead. Mina olen sulle oma teadmised edasi andnud!" 

Vähem mämmerdamist ja rohkem tegusid!

Nukid selle peale!

•