Miks ehk minu lugu

Minult on päris tihti küsitud, kuidas ma üldse jõudsin massaaži- ja iluteenuste valdkonda. See polnud minu lapsepõlveunistus, et mis ma siis teen või kelleks saada tahan, kui suureks saan. Mina tahtsin hoopis politseinikuks saada.

Olen pärit suhteliselt vaesest perest ja nähes kõrvalt oma ema ja tema elu ning hiljem ka minu enda elukäiku analüüsides, sai püha graaliks minu isiklik majanduslik sõltumatus. Sõltumatus oli minu jaoks kõikide küsimuste vastus. Olen alati unistanud päris oma kodust, kust mitte keegi ei saa mind välja ajada.

Sõltumatus ja päris oma kodu on olnud minu unistused teismeeast alates, et ma ei pea muretsema homse pärast. Minu jaoks on kindlus- ja turvatunne väga olulised. Sõltumatus on minu jaoks iseseisvus, see pole midagi materiaalselt. See on eelkõige sõltumatus teistest inimestest. Tänaseks olen jõudnud arusaamisele, et sõltumatus ja iseseisvus on pigem seotud enesekindluse, kui materiaalsete väärtustega, kuigi need on omavahel seotud.

Eesmärkide saavutamiseks paistis ettevõtlus olevat parim võimalus ning  kaua aega oli mul arusaam, et see tähendab töö kõrvalt lisaraha teenimist. Samas polnud ühtegi head ideed, mida teha. Kuna mulle meeldib käsitöö, siis proovisin oma tehtut müüa ja leida muid väikesi tööotsi, aga miski ei õnnestunud.

2008 aasta masu ajal läbis minu ema töötukassa kaudu massaažikursused ja käis oma teise töö kõrvalt töövõtulepinguga Pärnu sanatooriumites abiks, kuni sai alaliselt massöörina tööd. Peale seda ta käiski välja idee, et ka mina kursused läbi teeks. Tegingi. 

Alguses püüdsin sanatooriumis töötamise kõrvalt massaažiga lisaraha teenida linna massaažisalongis. Kuid üsna kiiresti sai selgeks, et esiteks ei pea tervis sellisele töökoormusele vastu ja „lisaks tegemine“ pigem röövib mu aega, kui raha sisse toob. Vana tõde: tulemust saad täpselt nii palju, kui panustad. Seega võtsin vastu otsuse, tulen töölt ära ja panustan 100%.

Aeg oli küps, luua oma ettevõte ja pühendada ennast sellele. Olin saanud juba piisavalt teiste juures harjutada ning klientide positiivne tagasiside andis julgust juurde, et olen leidnud selle miski, milles ma olen hea.  Hirm oli tohutu, ei teadnud, kas inimesed tulevad, kas ma üldse saan hakkama või kas teenin piisavalt, et pere üleval pidada. Aga selles olin kindel, et kui ebaõnnestun, siis olen ise süüdi.

Edasi hakkasid juba asjad juhtuma nagu iseenesest. Oma salongis avastasin, et mulle väga meeldib inimestega suhelda, otsida nende muredele lahendusi, kuulata lugusid – inimesed on nii huvitavad. Püüan inimesi lugeda ja pakkuda neile seda, mille järgi neil on kõige suurem vajadus. 

Enamus soovib lihaspingetele leevendust, mõni soovib puhata ja lõõgastuda. Töö käigus selgus, et inimestel on vajadus veel mitmesuguste iluteenuste järele ja õppisin tasapisi juurde.  

Nüüd võin täie kindlusega öelda, et ma tõeliselt naudin seda, mida teen ja mu elu on täiesti teistsugune. Kõik need kohtumised on minu elu niivõrd palju rikkalikumaks ja avaramaks muutnud. Ja mis kõige toredam – minu unistused on imetabaselt märkamatult hakanud täituma. Ma pole veel poole pealegi jõudnud, aga sellest pole midagi, sest see tunne, mis  minu sees on, on nii hea ja õige.

Õppetund, mis ma sellest kaasa võtan on see, et pole vaja tingimata otsida ideaalset/unikaalset ideed ja õiget aega. Tuleb lihtsalt pihta hakata, õpid töö käigus. Alustada tasub sellest, mis kõige enam kõnetab ja teha teistest paremini, enda moodi. Alguses ei pea olema suuri eesmärke ja pigem arvestadagi läbikukkumistega. Seda suurem on rõõm õnnestumistest ja järk järgult saab seada juba suuremaid eesmärke.

PS. Praegu, seda kirjutades, on mul ees totakas naerunägu, igemed täitsa paljad... ja  mul on peaaegu piinlik. Kõlab tobedalt klišeena, aga mis teha!

Foto: Tiina Liimandi