Oktoober tõotas tulla igavalt rahulik, seega...
...oli vaja vett sogaseks ajada, sest elus peab asju olema. Nii algaski minu oktoober eriti hullult. Laisa inimesena kipun endale võtma kohustusi ja tegema plaane nii, et ma jumala pärast 8 tundi magada ei saaks ja 24/7 oleks täis bukitud.
 |
| Ma seda väljamaa keelt hästi ei mõista, nii et siis, kuidas need kella viiesed seda tõlgivad? |
Vahel mõtlen, mis mul viga on. Esmalt planeerisin oma elu raskeks teha joostes. Otsustasin proovida, kas suudan oktoobris 30- ne päevaga koguda 300 jooksukilomeetrit. Miks 300? Niisama, lambist. Tundus piisavalt suur number, mis paneb pingutama. See motiveeris mind välja minema ka peale 12h tööpäeva, õhtul kell kümme, vihmaga, peale mma trenni ning kuu lõpus isegi hommikul ja õhtul. Vahel tuli kokku kolm trenni päevas. Tunne oli hea ja järjest kergemaks läks, vist kaalukaotusest tingituna. Selle suure jooksmisega raputasin 2kg maha.
 |
| Pimedas oli päris hirmus joosta, eriti kui omaenda vari ka triibud püksi ehmatab. Samas nägin ilu, mida diivanil lösutades poleks näinud. Projekti iseenesest pean edukaks: skooriks tuli 248km |
Järgmiseks küsisin treenerilt, kas minust on võimalik teha kahe kuuga mma meistrit (eestikad on 5-6.12). See tähendas muidugi seda, et jooksmisele lisaks tuli mma trennides käima hakata vähemalt kolmel korral nädalas. Põhimõtteliselt ma ainult jooksin trenni ja salongi vahet. Kodus käisin magamas. Seega tuli oktoobris ca 10 tundi trenni nädalas.
Ja see pole veel kõik..... alates oktoobrist alustasin jälle kooliteed st, et järgmised 2 a ja 2 kuud sõelun pealinna vahet, et kaugõppes kosmeetikuks õppida. Tõotab päris huvitavaks minna. Eriti ladinakeelne anatoomia. Nagu materjali kätte võtan, käib kaelast nõks läbi ja silmad lähevad pahupidi.
Kuidas see juhtus, et ma taas kooli läksin?
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et kolleeg tõi töö juurde Kirsti raamatu. Timmeri Taroskoop 2021. Horoskoopidega on mul üldiselt nii: mis mulle sobib, seda usun ja mis ei sobi, seda ei usu. Mida see Timmer siis Lõvidele järgmiseks aastaks lubas?
- palju tööd
- palju raha
- vähe seksi või pigem üldse mitte
- ...ja kui sa lähed kooli, siis on tõenäoline, et jätad pooleli. Sul ei ole selleks hetkel piisavalt energiat
Nali naljaks, aga tunnen aegajalt, et vajan väljakutseid, kui elu on muutunud rutiinis (mugavustsoonis) kulgemiseks. See mõte ei anna rahu: "Kas ongi kõik? Kas nii hakkabki nüüd olema? Elu lõpuni?" See tunne rõhub, rutiinis loksumine uinutab ja ma ei võta oma tegemisi enam kirega.
Nii ka seekord. Tekkis mõte, et äkki läheks kooli. Vaagisin asju nii ja naa, küsisin nõu ja leidsingi kooli kodulehelt, et oodatakse kaugõppesse soovijate avaldusi, kes alustavad 2021 oktoobris. Üsna pea, kui registreerimisleht oli ära saadetud, tuli kõne koolist - meil on sel aastal alustanute grupis vabu kohti, tule kohe ja siin ma nüüd olengi Kosmeetikakooli õpilane. 44 aastaselt, kusjuures kõige vanem, kes neil õppinud on või õpib on 63...
Vanuse teema ikka kerkib aeg ajalt jälle üles - kui vana, siis on ikkagi vana? Kui või enam suus ära ei sula?
Tim Urban'i järgi on kahte sorti prokrastinaatoreid. Me saame hakkama, kui töödel/tegemistel on tähtajad. Venitatakse viimase minutini. Nii on tööülesannete ja mõningate kohustustega, aga elus üldisemalt, kui tähtaegu pole? Nüüd läheb asi huvitavaks. Me lükkame oma plaanid kaugemasse tulevikku, sest täna mul on kiire ja küll tulevikus on aega. Ükskord kunagi hiljem teen. Mida iganes: soovid lapsi, alustada ettevõtlusega, lõpetada ebarahuldav suhe, minna vanematele külla, helistada sõbrale, et kokku saada.
Me lükkame asju määramatusse kaugusse erinevatel põhjustel ja need on igaühel omad. Aga vanus ei tohiks tänapäeval enam küll olla põhjus, millegi tegemata jätmiseks. Mulle näiteks kargas pähe selline mõte, et kui elan jämedalt, ütleme, 100 aastaseks, siis ma olen praegu juba suht poole peal!!! Mida mul veel oodata on?! Kõiki asju, mida ära tahaks teha, nagunii ei jõua, aga ma vähemalt suren üritades!
Ja kuigi see vanuse asi mind ikkagi aeg ajalt häirib (enamasti olen igal pool seltskonnas kõige vanem), siis tegelikult mulle väga meeldib minu praegune vanus. Lisaks kogemusele, olen elu parimas vormis. Ma küll teen asju aeglasemalt, aga see eest stiilselt.
 |
| No comments |
Teadlikus surelikkusest - see ongi minu triger. Jagasin oma elu jämedalt kümnenditeks saja aastasel skaalal. Teadlikum elu algas umbes 38 aastaselt (silmad läksid lahti) ja 40-neselt otsustasin ära, kelleks suureks saades tahan saada (tahan olla mina ise). Mida kuradit ma seni tegin eksole, enamasti võrdlesin ennast koguaeg teistega. Ja kas ülejäänud 50 aastat peaks elama kahetsedes, et siiani polnud piisavalt oidu peas? Ei, kindlasti mitte.
Tegelikult ladusin 40 a vundamenti, õppisin ja see on nüüd hea baas uute alguste jaoks. Pigem mulle tundub vahel, et mõnikord on vaja pidurit tõmmata...
Rahast ka jõuab veel rääkida?
Oktoobri kuu käive jäi paarkümmend eurot väiksemaks, kui planeeritud. Samas tekkisid ootamatud kulud kooliga seoses ja olin sunnitud ostma uue robottolmuimeja. Minu tolmukast ei saanud ikkagi asja, emaplaat oli läbi ja ostsin uue (sellega seoses mul tore lugu ka, kavatsen selle kohta teha eraldi postituse). Tolmuka varasematest seiklustest võib lugeda siit.
Kooli teema juurde tagasi tulles. Sinna on läinud päris korralik summa, natuke on lüpsilehma tunne, aga see on investeering iseendasse ja uude algusesse. Või kes teab mitu uut algust siit välja võib kasvada. Esialgu on plaanis sõita edasi tagasi. Tegin järgmise arvestuse senistest kulutustest, vabandust investeeringust tulevikku:
Siia pole arvestatud trammisõitu (mitu korda istusin vale trammi peale, nii minu moodi) ega söögiraha (söögi võtsin kaasa). Detsembris tuleb uus õppemaksu osamakse. Päris normaalselt onju.
Kust see raha tuleb? Sellest ma olen juba rääkinud siin. Pealegi, armsad inimesed, ma teen nagu s!taks tööd! Ja mind natuke puudutab, kui mulle vahel öeldakse, et olen rahaahne või, et sa pead ikka rikas olema. Esiteks, kas see pole mitte kompliment, kui sa oled nõutud spetsialist, teiseks mulle meeldib mu töö. Mulle meeldib, kui minuga kohtumine annab inimestele positiivse laengu (vähemalt annan endast maksimumi). Kolmandaks.... ma õigustan ennast.
Võib olla ma ei oska öelda EI, võib olla ma peaks korrigeerima hinda, aga raha on vahend, mille abil saan teha asju ja ringi toimetada. Tänu sellele saan olla oma lemmikspordiklubi hingekarjas, sebida teiste toetajate kaasabil noorele hakkajale võitlussportlasele korraliku varustuse, oma lapse arengule kaasa aidata jne. See kõik aitab ka minu tassi täita.
PS Ahjaa jaa see suur, et minu poole juba pöörduti, kui: "Hei, investeerimisguru, mis sa selle sambaga peale hakkad?", siis see samba asi ka. Mina oma sammastele küüneviha sisse ei aja ja jätan nad sinna, kus nad on. Kogun edasi. Tulevikus võib olla pärandan lastele.
 | |
|
Kommentaarid
Postita kommentaar