Mai kuus, kõik on uus - emadusest ja muust (pealkirjad on alati kõige raskemad)

Mai kuu on minu lemmik, siis kui toomingad õitsevad ja ööbikud laulavad. Lapsepõlvesõber küsis peale 20 aastat kohtumist: "Mäletad, kuidas sa koguaeg toominga otsas istusid?". Ei mäletanud, tore et meenutas. Mai kuus juhtub alati asju. Mai kuu viimasel nädalal käisin enne üürikoju kolimist päevasel ajal ja peale tööd seal istumas. Üksi vaikuses, istusin diivanil ja kujutlesin kuidas ma seal elan. Ma sain hingata. Iga päevaga kasvas minu sees rõõmus ootusärevus. Mul oli tekkimas TULEVIK. Hirmus ja tundmatu, aga teadsin kindlalt, et see on minu kätes, minu kontrolli all, päris minu oma. Esimene aasta vaatasin, kas saan hakkama, siis tuli eufooria, sest ma olen täiega badass ja siis sai kütus otsa. Viis kuud olin augus, või koopas nagu ma tavatsen öelda, aga ka sellest august ronisin välja... Mul on perioode, kus käin ainult tööl, teen trenni ega suhtle kellegagi. Olen antisotsiaalne, koopas. Mitte, et mu seltsielu muul ajal aktiivne oleks, aga koopas olles ei suhtle ...