Massuuriku päevaraamat

Pikk paus on kirjutamises sisse tulnud. Jälle on nii palju mõtteid peas ja jutt kipub segaseks. Fookus on veidi muutunud, et mitte öelda kadunud. Alates septembrist võtsin ennast käsile ja hakkasin jõusaalis käima. Unistasin pikka aega sellest, et teen kodus trenni ja taastusravi. Mul on treeningvahendid täiesti olemas, aga tuhhi polnud. Jõusaali lähen kohale, tund aega pühendan ennast konkreetselt oma harjutustele ja TEHTUD. Oma ponnistustest lähemalt IG:  Iseõppimine on valus Kirjutanud pole, aga töö käib ikka edasi. Investeeringuid juurde pole tulnud, va püsimaksetena toimetavad ülekanded. Üks suur projekt on käsil, millest ma hetkel rääkida ei taha. Selle projekti tarvis olen kevadest saadik raha kogunud ja detsembris loodan otsad kokku tõmmata. Järjepidevust nõudvad tegevused nagu näiteks pere-eelarve pidamine, on jäänud soiku. Ärategemine ei võta kaua aega, aga käsi ei tõuse. Ega siin ei aita muu, kui tuleb teha nimekiri tegemata töödest ja otsast närima hakata. ...

Kuidas kõik alguse sai... Esiteks olgu öeldud, et ma pole sellest kunagi unistanud ega tea täpselt, kuidas see niimoodi juhtus, et ma teen seda, mida teen. Selget plaani ega eesmärke ei mäleta, et oleks olnud. Minevikusündmused, valikud tööturul, läbitud kursused ja õpingud - kõik tundub olevat loogiline jada, nagu kellegi karvane käsi oleks tasapisi juhtinud mind tänasesse päeva. Vajadus. See on see, mis paneb tegutsema.  Vajadus asendada katkine kodumasin muretsemata jooksva kuu toiduraha ja arvete pärast. Vajadus osta lapsele talvesaapad ilma, et see võrduks auto ostmisega. Ma ei pea ennast ettevõtlikuks ega ole kunagi soovinud ettevõtjaks saada. Ettevõtlusega alustamine oli "paratamatus", ainus võimalus, kuidas rahuldada enda ja pere vajadusi. Palgapäevast palgapäevani elamine ei olnud "turvaline elustiil", tahtsin sellest kettast välja saada. Aastal 2013, sai mõte teoks ja ettevõte registreeritud. Ettevõtte loomine on tehtud väga lihtsaks. Kõik vaj...